Möödunud nädalavahetus möödus ebapärlikarbi sõprade jaoks toimekalt. Saime kokku Palupõhja Looduskoolis ning tegime plaane oma edasiste tegevuste osas.
Projektis osalejatele avasid probleemi tausta oma ala spetsialistid. Kristjan Oopkaup Tartu Ülikoolist rääkis meile mikrobioloogiliste indikaatorite näitel sellest, millised nähtamatud faktorid võivad mõju avaldada veekogude seisundile ja sealsele elustikule ning Kristjan Piirimäe Eestimaa Looduse Fondist vestles meiega sellest, missugune on põllumajandusliku hajureostuse mõju Eesti veekogudele. Külas oli ka "Environmental challenge accepted" Läti projekti eestvedaja Girts Baranovskis, kes andis ülevaate Lätis toimuvast.
Veekogude tervislikust seisundist sõltuvad väga paljud liigid, kellele pakub vesi elupaika või toitu. Ebapärlikarp on oma elupaiga-jõgede suhtes küllaltki valiv nagu näitab ka tema järjest kahanenud asurkond Eestis. Ta eelistab puhta ja selge veega, mitte liiga suure voolumahuga, liivase põhja ning mõningate suuremate kividega jõgesid.
Eelpool mainitud kriteeriumitele vastavad Eesti jõed ja ojad (oma loomulike loogetega) on aga eelmise ning üle-eelmise sajandi jooksul palju inimese käe läbi kujundamist näinud. Looduslike jõesängide kunstlik "sirgeks lükkamine" ning kuivenduskraavide sissevool on mõjutanud oluliselt aastast vooluhulga kõikumist ning vee-elustiku üldist bioloogilist tasakaalu. (kuivenduskraavid on eriti suurt mõju avaldanud ka Eestimaa soodele: loe lähemalt märgalade kaitseprojektist- ja meetmetest siit.
Loomulikust rütmist välja on läinud ka meie pärlikarbi viimane elupaik. Kuigi ebapärlikarbi seireandmed näitavad, et karp elutseb mitmetel jõelõikudel edukalt ning ka sigimine õnnestub, siis murelikuks teeb hoopis miski muu. Valdav osa kõige nooremaid leitud ebapärlikarpe on hetkel umbes 50 aastased, mis tähendab, et 50 aastat on karpide täiskasvanuikka jõudmine olnud häiritud. Kõige tõenäolisemalt on see seotud peensetetega, mis voolavad jõkke peamiselt valgala kraavides ning kevadise suurvee ajal kalda-erosiooni käigus. Peensetted matavad aga noored äsja jõepõhja pidama jäänud karbid enda alla või lämmatavad nende hingamiselundid ning seetõttu ei saa suur hulk noori karpe iial täiskasvanuikka jõuda. Täiskasvanud karbid on selliste veeseisu kõikumiste ja setete pealetungide suhtes vastupidavamad.
Info pärineb Kristjan Piirimäe ettekandest "Põllumajandusliku hajureostuse mõju Eesti veekogudele ning võimalikud meetmed selle vähendamiseks"
Mida saaksime meie teha?
Pärlijõe tervislik seisund on miski, millega me oma järgnevate tegevuste puhul edasi tegeleme. Uurides lähemalt teiste riikide praktikaid ebapärlikarbi kaitsealaste tegevuste osas ning vaadeldes hetkeolukorda Pärlijões, siis oleme paika pannud edasise tegevuskava.
2017 aasta suvel plaanime ebapärlikarbi projekti meeskonnaga läbi viia mitmeid tegevusi pärlikarbi elu-olu parendamiseks
- Kaardistame Pärlijõe probleemseimad lõigud ning võtame vee keemiliste andmete analüüsiks veeproovid
- Koprapaisude lammutamine, settelõksude rajamine, olemaolevate objektide parandamine.
Väga tore ettevõtmine!
ReplyDeleteMa ainult loodan, et teil on karbiekspert (Eestist leiab ca 2 in, ühe eestlase Saamimaalt ka) töödesse kaasatud. Need loomad on häiringute suhtes äärmiselt tundlikud ja lihtne on neile heade kavatsustega siiski halba teha. Kaardistatud on seda jõge vähemalt 2 korda. Vast ikka loete varasemaid töid ja kulutate oma nappi ressurssi võimalikult targalt. Jõudu!
Tere! Suviste talgute raames jätkame paljuski töödega, mida Eestimaa Looduse Fond on varasematel aastatel juba teinud. Kõik tegevused muidugi planeerime ja arutame läbi ka ekspertidega. Jõe kaardistamise osas ei keskendu me ainult visuaalsetele vaatlustele vaid mõõdame ka tiheda sammuga vee füüsikalis-keemilisi parameetreid nii jõest kui ka jõkke suubuvatest kraavidest/ojadest. Samuti hindame erinevate voolutakistuste mõju veeparameetritele. Eks kogu tööplaan on meil veel planeerimisel, kuid jooksvalt saab blogi vahendusel uut infot. Jõudu tarvis :)
DeleteJõed mudastuvad enamalt enda kallaste lagunemise tõttu. Kalda lagunemist põhjustavad otseselt kraavidest tulev liigvesi ehk siis kraavide tihe võrgustik kogub sademed kiirelt endasse ja see paneb vulinaga jõgedesse, mis tõstab vee taset liiga tihti ja jõed on nädalate kaupa ääreni vett täis. Selle käigus lagunevad kaldad, puud langevad jõkke ja jõed mudastuvad tohutu kiirusega. Looduslikult toidaks jõgesid rohkem põhjavesi, mis ei ole sademetest sama kiirelt mõjutatav, kui kraavid vaid on sobiva temperatuuriga ja puhas.
ReplyDeleteJälle kajab läbi, et inimene on nii võimas ja lähme teeme jõe korda, nagu jumalad laskuvad jõele. Kui jõgedel oleks kõnevõime, siis kärataks nad vihase häälega, et andke looduslikud veetoited tagasi, saan siis ka ise hakkama ja tulevad ka kalad ja karbid jõgedesse tagasi.
Koprad tungivad peale, sest neilt on võetus kuivendustööde käigus, nende ürgsed elupaigad.
Veeseaduses on kirjas, et juba 2015 septembriks pidid meil kõik veekogud olema seisundis hea , mis tähendab, et oleks võimalikult väike
inimmõjutus. Kraavide suudmed tuleb sulgeda ja veekogud saavad uuesti elujõulisteks, sest looduslikult toimib ülmimalt efektiivselt looduslik isepuhastus. Antagu vaid võimalus. Inimene ei jõuaks projektigi lauale, kui loodus juba toimetab, sest looduses on protsessid ja nendest võtavad osa miljonid. Raha võib küll olla miljonites, kuid tegijaid ei ole ja inimene pole võimeline imiteerima neid protsesse.
Tere! Paraku ongi enamike veekogude kehva seisundi põhjuseks tõepoolest maaparandusobjektid, mis veavad sinna liigselt orgaanikat, toiteaineid ning muud saastet. Kui veekogude seisund on rikutud inimtegevuse tõttu, on ka inimeste kohus need korda teha. Otse loomulikult ei ole nii, et kõigest aastase projekti raames suudame jõe korda teha. See protsess võtab aastaid ning selleks ei piisa ainult rahalistest vahenditest vaid oluline on ka kõigi osapoolte valmisolek.
Delete